Valusalt kirjutada tütar 3 aastat,

Arvestanud minuga kui täiskasvanuga," rääkis Laffranque ja lisas, et peavad emaga senini väga paljudel teemadel nõu. Helmes Tungla eluloo-jutustuse põhimüüt on unenäo ja ilmsioleku kontrast, mida ta kasutab Siberist kojutuleku kirjeldamisel.

Kolm Eesti naist elulugudes Tiina Kirss Mari Israel Silima Mann sündis tema tütre poolt suuliste jutustuste põhjal kirja pandud eluloo järgi lõikuskuu 26ndal päeval Ta oli esimene laps viie hulgast. Üheksateistaastasena abiellus ta naaberküla noorperemehega ning Äevardi talu perenaisena sünnitas neliteist last.

Helmes Tungal oli Silima Manni noorim laps, sündides Äevardi talus Tema haridustee ulatus oma ema omast kaugemale. Pärast Tallinna Õpetajate Seminari lõpetamist Helmes Tungal arreteeriti poliitilistel põhjustel Siberist tilli seemned tsüstiidi vastu jätkas ta Ruila koolmeistrina kuni pensioneerumiseni ja suri nagu ta emagi pisut enne oma Ühtlasi pani ta kirja oma ema Silima Manni eluloo.

Helmese tütar Leelo Tungal ei vaja tänapäeva eesti lugejale pikemat tutvustust.

Oma Tungalde pere naiste elulugude nimetamine ajaloo- ja eluloouurimuse allikaks peab toimuma kuidas valida antibiootikumi tsüstiidi ravis nende tekkelugu ning kogumistingimusi. Leelo Tungalt palus Tegelikke autoreid on Tungalde pere naiste tekstikolmikul vaid kaks, kuna Helmes Tungal on nii omaenda kui oma ema kirjapandud loo autor.

Niisiis kõneleb Silima Mann vaid vahendatult oma tütre sule kaudu. Konkreetsed sündmused ja detailid tema elust niihästi mahuvad müüti ära kui aitavad seda kujundada eredate näidete kaudu. Kirjeldades Silima Manni surma Siberis, asetab tütar oma ema mitte ainult perekondlikku, vaid ka rahvuslikku kooslusesse: Kaugele võõrasse mulda sängitasid Eesti kaasmaalased selle vapra, paljukannatanud, ausa ja õilsa Eesti emakese, Silima Manni, Äevardi perenaise, kaugel armsast Eesti mullast, mida ta nii väga armastas.

Teadmata, tundmata, leidmata valusalt kirjutada tütar 3 aastat ta hauakohtki, sest temaga koos olnud kaasmaalased on ka kõik juba surnud. Viimases lauses väljendub kirjutaja hinnang oma ema elukäigule ja seega ka tema enda kirjutamise eesmärk: Lausa kisendav protest jääb õhku ja inimajudesse ebainimliku jõhkruse, võimuahnuse ja sadistlike hävitajate vastu. Tunnistuslikud testimonial kirjutised on sihipäraselt poliitilised, lootes veenda lugejat toimunu ebaõigluses ja vägivallas, süüdistada selle läbiviijaid ning õigustada ja mälestada selle ohvreid.

Kuigi Helmes Tungal on oma ema biograafia jutustanud eraldi tekstis, esineb Silima Manni elulugu lühendatud kujul ka Helmese enda autobiograafia koostisosana, pakkudes võimalust võrrelda neid kahte jutustamisakti ning selle kaudu ka ema ja tütre Siberi-kogemuste jutustust.

Muidugi oli Leelo Tungal oma eluloo kirjutamise ajaks oma vanaema ja ema lugusid lugenud ning tema käsutuses on olnud vähemalt osa perekonnaarhiivist, ka vanaema ja ema kirjavahetust.

Temagi loos kajastuvad olulise teemana poliitilistel põhjustel arreteeritud ja Siberisse saadetud ema kaotus, vahepealsed lapsepõlveaastad ning emaga taaskohtumine. Kutselise kirjaniku osavus ja tema kirjutise kõrge kunstiline tase meelitab nii lihtlugejat kui teaduslikku uurijat kaotama silmist piire ilukirjanduse ja autobiograafia vahel. Mis on elulugu? Olles eristanud Tungalde pere naiste elulooliste kirjutiste vorme, on eluloo üldisem º anrimääratlus narratiivitüübina oluline küsimus.

Kuna tahtlik ja sihikindel eestlaste elulugude kogumine nõukogudejärgsel ajastul on alles suhteliselt uus, võib valusalt kirjutada tütar 3 aastat kui º anr olla põnevust ning frustratsiooni tekitavalt hübriidne kirjutusliik, mille piirid ühelt poolt memuaarkirjandusega, teisalt ilukirjandusega ja kolmandalt poolt suulise pajatusega võivad jääda veel mõneks ajaks küllaltki ähmaseks.

Esialgse º anrimääratluse huvides eristaksime kolme momenti: eluloo autobiograafilisus-biograafilisus, tunnistuslikkus ja narratiivsus. Neljanda tegurina mängib eluloolise teksti loomes olulist rolli mälu oma isiklikes ning kogukondlikes aspektides. Sellest esialgsest º anrimääratlusest johtub vähemalt kaks olulist teoreetilist tingimust. Teiseks rajab tekst suhte tõe vs.

  1. Inimesed Kirjanik Maimu Berg tõdes, et teismeiga oli tema jaoks keeruline aeg, mil sõbrad pidevalt vahetusid ja millest mitmed valusad momendid meelde jäid.
  2. Elulugu[ muuda muuda lähteteksti ] Helga sündis metsainspektor Aleksander Friedrich Raukase ja käsitööõpetaja Elsa Raukase esiklapsena.

Kuivõrd tõetruu, tõenäoline, täiuslik ja autentne on eluloonarratiiv, väljendub tekstis nii otseste väidete ja koodide kaudu kui ka teksti avatuse kaudu teiste allikate poolt kontrollitavusele.

Tihti on elulool oma algallikad, millele jutustaja mälu tugineb andmete täpsustamise, dateerimise ning järjestamise puhul: kalender-märkmikud, päevikud, kirjavahetus, perekonnaarhiivis paiknevad dokumendid, teiste tunnistajate mälud. Mõnikord jutustaja osutab oma allikatele, kuid küllaltki tihti ilmnevad need vaid lisajärelpärimiste käigus. Samuti esineb elulugudes ka Leelo Tungla omas, nagu hiljem jutuks tuleb sageli väiteid ja mööndusi jutustaja enda mälu ulatuse ja kvaliteedi kohta ning täpsustusi, kelle mälule antud seiga jutustus tugineb.

Jutustaja, kes peab vajalikuks lugejat oma mälu usaldatavuses veenda, on tihti väga teadlik oma jutustaja-autoriteedist, pidades seda jätkuvalt silmas. Seega paigutub elulugu, autobiograafiline lühivorm, aruanne, mis püüab hõlmata ja haarata tervet eluiga, vanasse heasse traditsiooni: apologia pro vita sua. Kirjutaja mitte ainult ei jutusta ega kirjelda, vaid seletab ja põhjendab, ning kõikide nende tegevuste kaudu ilmneb suuremal või väiksemal määral performatiivsus, tahe silma paista, vähemalt mitte unustusse kaduda.

Sageli on elulookirjutis lava, kus saab end märksa võimsamana esitleda, kui elus ettetulnud otsustavatel hetkedel tegelikult mõeldi, tunnetati ning käituti.

Esita enda küsimus

Siin võib piinlikest ja häbiväärsetest juhtumistest, kõhklemistest ja kahetsustest vaikida, kortsus kohti siluda, jättes mälusõelale kõige kaunimaid hetki. Või siis jälgides vastupidist pihtimuslikku ajendit, pakub oma eluloo jutustamise nõudlik protsess hoopis ohtlikumaid võimalusi segaseid asjaolusid endale selgemaks teha, heatahtlikule lugejale veenvalt valusalt kirjutada tütar 3 aastat ja suud puhtaks rääkida.

Eluloolises kirjutises kujutletakse — nii teadlikult kui alateadlikult — võimalik lugeja või lugejaskond, kelle kujuteldavast teadlikkuse ja sallivuse astmest oleneb valusalt kirjutada tütar 3 aastat informatsioonitihedus, tonaalsus ja emotsionaalsuse aste. Kas autor kõneleb oma kitsamale perekonna- või sugukonnaringile, oma põlvkonna- või saatusekaaslastele või peamiselt järgmisele põlvkonnale, on oluline tegur teksti intentsionaalsuse tajumisel ning mõistmisel.

Kui lugejas arvatakse leidvat saatusekaaslast, võib tegemist olla mõistukõnega ning kummastavate vaikimistega, mil autor aimab, et teatud märksõnu nimetades lugeja teadlikult noogutab: öeldu on seletamatagi selge, ning mõni teine asi on nii endastmõistetav, et seda ei peeta vajalikuks mainidagi. Antud olukorras võib tunnistuslikkuse mõiste hõlmata kirjutaja poolt tunnetatud vastutust kõneleda ka nende eest ja nimel, kes ise seda enam ei suuda.

Navigeerimismenüü

Võiks öelda, et tunnistuslikkus ajendub elulooteksti apologeetilisusest, laiendades selle haaret. Väidetavasti annab tunnistuslikule tekstile autoriteedi mitte jutustuse retooriline oskuslikkus ning veenvus, vaid elukogemus ise, millel võib olla inimlikult ja kultuurkondlikult kõrgendatud väärtus, kui kirjutaja on kannatuste või repressioonide ohver.

põie sümptomite ja ravi põletiku ravi

Eetilisest vaatepunktist tuleks eeldada, et kirjutaja kui kannataja ei valeta, ja veel rohkem, et kannatuste vaidlustamine skeptilise lugeja poolt rüvetab nende pühadust. Üleelajaid võib eristada kas võitjateks või kaotajateks, ohvriteks või kangelasteks, olenedes sellest, millise kõnelemispositsiooni kirjutaja on endale valinud.

Teksti pretensioon transparentsusele on aga seotud keeruliste eelarvamustega; tegelikult on võimatu tekstist vahetut kogemust kätte saada, pestes maha retoorilised filtrid. Hea jutupaunik või seltskonnas anekdootide rääkija võib luua huvitavama ja ehedama eluloojutustuse kui ilukirjanduse suhtes koolitatud lugeja, kes jumestades ja lihvides hõõrub konarused maha.

öösel raske valu allosas kõhtu

Üldiselt aga seisab elulugu oma keele kujunduslikkuse, tegelaste kujundamise võtete ja raamistuste ning sü º ee brown esiletõstmine tõmmates valu allosas kõhu poolest lähemal ilukirjanduslikule proosale kui teaduslikule diskursusele või dokumentaalproosale.

Väheste eranditega kirjutatakse eluloolisi tekste esimeses isikus, kas ainsuses või mitmuses. Samas aga kasutab elulookirjutaja ka kolmandat isikut, eriti teksti alguses, kui on kombeks tutvustada suguseltsi ning varase lapsepõlve olustikulist tausta.

Nagu proosakirjanik peab elulookirjutaja korrastama oma tekstis toimivat aegruumi, paigutama tegelasi ja nende suhteid nii, et lugeja neist aru saab, ning kasutama vaheldumisi jutustust, kirjeldust ja tegelaste iseloomustust.

mis taimsete teede juua kui tsüstiit

Elulootekst ei moodusta tihtipeale kunstiliselt realiseeritud tervikut; uurija seisukohast on teksti ebakoherentsus, fragmentaarsus, ebakorrapärasus, lünklikkus, sasipuntrana mõjuv suguvõsa kohati palju huvitavam kui elulugu, kust traagelniidid välja ei paista ning kust pliiatsijäljed on korralikult maha tsüstiidi tunnused täiskasvanutel. Elulooteksti allikakriitilisuse käsitlemine nõuab ka isikliku ja kommunikatiivse või kultuurkondliku mälu kui probleemse moodustise ja elulooteksti tõetruuduse-tõenäolisuse alustala lähemat lahtiseletamist.

Enne aga tuleks üritada süveneda Tungalde pere naiste elulootekstide kolmikusse. Milliseid küsimusi võiksime esitada kolme eesti naise elulootekstide kobarale ja milliseid küsimusi need kõrvutatuna lugejale esitavad? Tinglikult jaotaksime need kolme valdkonda. Esiteks, kui jutustuse tasemel moodustavad olulise peretraditsioonitahu Silima Manni ja Helmes Tungla Siberi-teekonnad, siis millised erinevad või kooskõlastuvad nägemused sellest väljenduvad kolme põlvkonna lugudes?

Kui palju on üldse Siberist juttu?

"endised Lapsed"

Nende radade kõndijaid oli küllaltki palju, nagu ka sellest kogemusest jutustajaid, olgugi et palju Siberisse puutuvast oli avalikult ja ametlikult keelatud ning jutustamine sellest pidi toimuma varjatult. Kuidas nõges tsüstiidi verega tagantjärele raamivad ja seletavad oma perekonnaliikmete Siberi-teekondi, nende üleelamisi või surma?

Kuidas nad omistavad toimunule tähenduse ning millist tähendust nad selles leiavad? Teiseks väljenduvad kolmes loos nii emade kui tütarde vastastikku joonistatud portreed, mille kaudu omakorda ilmutavad end pere naisliini põhiväärtused ja käitumismallid. Kes need naised üksteisele on ja kuidas nad üksteisele valusalt kirjutada tütar 3 aastat Tungalde pere naiste lugudes on olulisimateks väärtusteks perekond, haridus ja töö, olgugi et nende haridusteed on erinevate pikkustega, ning Silima Manni arusaamine tööst suure talu perenaisena on erinev niihästi Helmes Tungla koolmeistriametist kui Leelo Tungla elukutsest ajakirjaniku ja kirjanikuna.

Kui kaugele on käbid kännust kukkunud? Milliseid jälgi tajume lugudes põlvkondadevahelisest mälupärimuse edasiandmisest? Kumba uskuda? Kui need kolm lugu nii eraldi võttes kui ka ühiste sulgude vahele paigutatutena on unikaalsed, siis kuidas valusalt kirjutada tütar 3 aastat nad teiste eestlaste elude ning lugudega, et ära teenida ka tüüpilisuse mõõdu?

Nendele kolmele küsimustekobarale vastamine võiks toimuda sagedane urineerimine naistel pärast tegevuse kaudu, mida tasakaalustavad ning hoiavad vaos niihästi ajaloolise tausta tundmine, laiem lugemus eestlaste elulookirjutistest genre literacy kui ka kirjandusliku teksti puhul kasutatavad tõlgendamismeetodid. Eluloolise teksti analüüs siseneb oma ainesse, pannes tähele retoorilisi võtteid, mille kaudu autor oma lugeja ja oma teemaga suhestub ning loob aluse oma kirjutaja-autoriteedile.

Ka asetab analüüs luubi alla jutustuse struktuuri, tegelaste iseloomustuste ülesehituse, sü º eelise arenduse, müüdid või metanarratiivid ning kirjelduste püsiv valu allosas kõhtu põhjustab. Teksti ajaline korrastatus või selle korrastamise lünklikkus, ebaühtlus või vaevalisus on märgiks selle koherentsusest: teksti ajaline kaootilisus võib — kuid ka tingimata ei pruugi — osutada traumaatiliste sündmuste mäletatavuse ning sõnastamise raskustele.

Üleminekukohtades, kus elulookirjutaja teeb pausi, et tagasi vaadata käidud teele, on tihti paremini nähtaval sündmustevahelised seosed, võrdlused, paralleelsused, hoiakud ja hinnangud. Üldiselt on kasulik silmas pidada, et see, millest tekst vaikib, on ehk sama tähtis kui see, millest ta pajatab.

tee põie põletikust

Ka vastukäivuste ja paradoksaalsuste esinemine on oluline, kuna eluloolistes tekstides toimivad alternatiivsed või otseselt kokkupõrkavad tõlgendused omaenda elust, mis väljenduvad keelelisel tasemel sõnavalikus või nihetes lausestruktuuri tasandil.

Niisiis ei pretendeeri elulooteksti analüüs sugugi ammendavale ega ka totaliseerivale tõlgendusele rereadingmis teksti metateksti kombel hõlmaks või sisse mässiks, vaid ta on püüe siseneda teksti selle faktuuri jälgides, struktuuri poolt kaardistatud jõujoonte kaudu teadmises, et kultuurkond kujundab keelt, kirjutajat, tema mälu ja vorme, milles autobiograafiline kirjutis oma ajastu raames esineb.

Kahe aastaga kolm last! Kuidas me sellega küll toime tuleme? - Pere ja Kodu

Siberi-teekonnad: Surra, üle elada, maha jääda Tungalde pere vanaema ja ema tegid läbi Siberi-teekonna: vanaema Silima Mann Leelo Tungal väikelapsena oli tunnistaja, kuid mahajääja. Kahe vanema põlvkonna naiste Siberi-teekonnad on tekstide kolmikus erinevalt olemas: kohati tekstid kattuvad, võimaldades võrdlust, kohati aga täidavad nad üksteise lünki.

Omaenda Siberi-teekond on eelkõige perekondlik tragöödia, mis kisub teda oma mehe, eriti aga oma lapse juurest ära. Leelo Tungal oli väikese tüdrukuna oma vanaema Siberi-teekonna alguse tunnistaja; ta nägi seda, mida ta ema ei näinud. Seega täiendab Leelo Tungla mälu kogemuslikku mälulünka Helmes Tungla loos. Helmes Tungla arreteerimist ja kojutulekut näeb lugeja kahes variandis, Helmese ja Leelo silmade läbi: need moodustavad nii emale kui tütrele kriisi selle sõna põhitähenduses — ristmiku, kus kogetakse ja meenutatakse normaalsete suhete katkestust ja kokkusõlmimist.

Maimu Berg: teismeea valusad momendid muutsid mind arglikumaks | Inimesed | ERR

Helmese ja Leelo lugude Siberi-lõigud moodustavad vastupeegeldusi ema ja tütre suhte raamides mitte ainult äraviimise ja kojujõudmise punktides, vaid ka vahepealse, viis aastat kestnud lahusoleku perioodil, mil nende elud kulgesid paralleelselt, kuid erinevas aegruumis ning ristusid kirjavahetuses vaid harva. Järelikult on Leelo eluloos topeltprojektsioon vanaema ja ema Siberist, ning ka Helmesel on kaks Siberit: omaenda ja oma ema oma. Kuidas väljendab end Tungalde pere naiste Siberisse puutuv perepärimus ehk peremälu?

Kolme lugu kui kolme erineva koega kangast kõrvutades võivad kattuvused ning erinevused kaardistada mõndagi selle peremälu tuumast, vaatamata Silima Manni vaikimisele, kuna ta kõneleb vaid läbi oma tütre Helmese. Sisulisel tasandil võiksime küsida, kas need kolm teksti omavahel võrreldes jätavad olulisi lünkasid või esitavad nad samavõrd olulisi kordusi sarnase sõnastusega klišeesid või vastukäivusi, nagu tihti on tähele pandud õdede-vendade suuresti erinevate lapsepõlvekirjelduste puhul, mis ometi ju vältasid samas perekonnakoosluses.

Ka tõstatab võrdlev lähenemine küsimusi, millele tekstianalüüs üksi vastata ei suuda, küsimusi, mis puudutavad perekondliku Siberi-mälu edasiantavust ning mälestamist.

5 noksi võib olla purjus kui tsüstiit

Meie ees seisva kolme teksti taustaks on kahtlemata aastatepikkune informaalsete suuliste jutustuste, tähelepanekute, mõttevahetuste sadestus, millele lisanduvad säilinud kirjad ning muud reaalid perekonnaarhiivist, ka fotoalbumid, mis on olulised pidepunktid perekondliku mälupärimuse edasiandmisel. Suuline pärimus leiab ka oma rööpad, oma tabude poolt piiratud rajad, jättes teatud teemad või varjuküljed kokkuleppeliselt puutumata või siis ajapikku välja selekteerides püsiteemasid, mis antakse enam-vähem samalaadses vormis või mõõdus edasi.

Niisamuti on meie ees kolm kirjapanekut, mis toituvad küll perekondlikust suulisest ajaloost, kuid ühtaegu seiskavad selle voolavuse circulationpärssides selle edaspidist ringlust. Seda üleminekut markeerivad ja kinnistavad kanoniseeritud kirjapanekud ning nendesse kätketud hinnangud ja hoiakud, mis muutuvad rituaalseteks figures of memory.

Tungalde pere naiste Siberi-jutustuste vahel ei toimi nii märgatavalt vastukäivused, kui varjud, mis annavad lugudele endile nagu ühe lisadimensiooni. Kas teadmatus Helmese puhul ema surma tingimustest ehk siis ellujäänu süümepiinad koormavad jutustajaid?