Hurt oli kirjutada kuid kõik läks läbi

Ja noor inimene vaatleb seda asja. Ega Masing ka väga pikalt ei maganud ööpäevas — kuus tundi, viis tundi.

Tartu oli Hurda kooli- ja nooruselinn. Siin õppis ta kreiskoolisgümnaasiumis ja ülikooli usuteaduskonnassiin õpetas ta vanu keeli ja geograafiat samas gümnaasiumis, mille vilistlane ta oli Tartus elas ta läbi oma isikliku elu kõrghetked: abiellus Carl Oetteli tütre Eugeniega, algas harmooniline perekonnaelu, sündisid tütar Mathilde Rahvusliku liikumise eesotsas Tartus alustas Hurt ka oma laiemat avalikku tegevust ning sai eestluse lipukandjana rahvusliku liikumise tunnustatud juhiks.

hurt oli kirjutada kuid kõik läks läbi

Ta tegutses seltsides, proovis kätt ajakirjanikuna, lõi kaasa I üldlaulupeo ettevalmistamisel ja läbiviimisel. Suurt tähelepanu äratas tema programmiline peokõne Saavutanud populaarsuse ja poolehoiu, valiti Hurt kahe rahvusliku suurürituse etteotsa - Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja Eesti Kirjanduse Seltsi presidendiks Siinseist seltsidest sai talle väga südamelähedaseks Selle koondisega oli Hurt seotud elu lõpuni, oli seltsi auliige.

  1. Üliõpilaste urineerimine valu lõpus
  2. Tähti, numbreid, hieroglüüfe, noote kirjutama.

Otepääl ja Peterburis Tartust lahkus Hurt Kaheksa aasta pärast oktoobris siirdus ta Otepäält Peterburi eesti Jaani kiriku õpetajaks. Side kooli- ja nooruselinnaga eemaloleku tõttu küll lõdvenes, kuid ei katkenud. Ka Otepäält ja Peterburistki tõid mitmesugused asjatoimetused Hurda aeg-ajalt ikka taas Tartusse. Vaimset sidet äraolek koguni tugevdas.

Tartus olid sõbrad ja mõttekaaslased, Tartus tegutsesid seltsid, milles Hurt oli liige või hurt oli kirjutada kuid kõik läks läbi. Tartus elas abielu kaudu sugulaseks saanud õetütar Sophie Härmsi lesestunud abikaasa dr.

hurt oli kirjutada kuid kõik läks läbi

Heinrich Koppel, siin ilmusid ajalehed «Olevik» ja «Postimees», mis trükkisid Hurda rahvaluulekogumise aruandeid jne. Kus iganes Hurt ka elas ja oli, jäi ta mingil määral vaimselt tartlaseks. Tartus oli ta läbi elanud oma tähetunnid, siia soovis ta endale ka viimset puhkepaika ja oli juba eluajal Maarja kalmistul hauaplatsi välja valinud.

Külasta meid

Kurb ja ootamatu lahkumine Hurt suri pärast lühiajalist rasket haigust pimesoolepõletikust põhjustatud veremürgitusse. Haiguse kulg oli ebatüüpiline, seetõttu ei suutnud arstid seda õigesti diagnoosida, oletati toidumürgitust. Tõve tõeline põhjus selgus alles lahangul.

hurt oli kirjutada kuid kõik läks läbi

Et Hurt oli kogu eluaja, ka vanemas eas, olnud hea tervise juures, tuli surm ootamatult nii omastele kui avalikkusele. Tartusse jõudis kurb teade surmapäeval telegrammis, mille vanem poeg Max Hurt saatis dr.

Koppelist sai ka Hurtade perekonna esindaja matuste korraldamisel. Temale saatsid lahkunu pojad Max ja Rudolf Peterburist toimimisjuhised. Koppel viis need täide, tehes rohkemgi kui kästud, suurejoonelisemalt kui oli söandatud soovida. Esimese lühikese järelehüüde kirjutas toimetaja Jaan Tõnisson, pikema nekroloogi Villem Reiman Pm nr 1, 2.

Lehe esimese numbriga oli kaasas omaette trükisena omaste leinakuulutus. Matuste eelpäeval, 3. Leinatalitused Peterburis ja Tartus Hurt, kes oma pikaajalise kutsetöö käigus oli palju inimesi matnud, sai ise kahekordsed matused, ühed Peterburis, teised Tartus. Nimelt peeti 3. Tartu päev oli neljapäev, 4. Koppelile saadetud kirjadest aimub, et lahkunu perekond oli kogu talitust ette kujutanud lihtsamana.

Max kirjutas: «Pühitsemine die Feier leiab aset siin Jaani kirikus, nii et Tartus järgneb ainult kalmistule viimine ja muldasängitamine.

Siis jääb puusärk kuni kella ni vagunisse, meie ise tuleme natukeseks ajaks Sinu juurde, et ennast pesta j. Kell 12 võiks siis leinarong vaksalist liikuma hakata.

Tartu linn ja eesti rahvas matsid väärikat eesti meest väärikalt. Rong Hurda põrmuga saabus Tartu jaama kell 9. Rongil oli vastas tohutu rahvahulk.

Oma auliikme võtsid vastu Eesti Üliõpilaste Seltsi noormehed.

hurt oli kirjutada kuid kõik läks läbi

Sark kanti kätel «Vanemuise» uude hoonesse, mille Hurt ise oli Koos olid paljude seltside ja asutuste saadikud üle terve Eesti, aga ka Peterburist, Riiast ja Helsingist. Peeti kõnesid, asetati pärgi.

Carl Robert Jakobson………………………… Rahvuslikust liikumisest üldiselt Rahvuslik liikumine ehk ärkamisaeg tähendab Eestis peamiselt aastaid Kõige aktiivsem oli rahvuslik liikumine just lõpu aastatel, kui venestamine sellele lõppu teha püüdis kõik seltsid välja arvatud karsklaste seltsid keelati. Ärkamisaja eelduseks oli fakt, et selleks ajaks tekkis juba rahva kihte, kes olid saavutanud majandusliku sõltumatuse. Kõige elavalamalt võtsid rahvuslikust liikumisest osa haritlased. Eestvedajateks olid Carl Robert Jakobson radikaalsem suund, baltisakslaste vastane ning Jakob Hurt ja Johann Voldemar Jannsen, kes taotlesid baltisakslastega paremat läbi saamist.

Hurta ülistati kui suurt teadlast, õpetajat, inimest. Laulis Sprenk-Lätte segakoor.

Mälestamise rituaali järel asus leinarong teele. Tuhandete inimeste saatel siirduti Maarja kalmistule. Talitusel teenis õpetaja V. Pärgi oli nii palju, et kalmuküngas mitu sülda laiaks ja pikaks venis. Paljud, kel polnud võimalik matustele tulla, saatsid perele kaastundeavaldusi telegrammides ja kirjades. Kõige kaugem telegramm tuli Vladivostokist, selle saatis arst Hans Lohk, kes oli üliõpilaspõlves Hurda stipendiaadina rahvaluulet kogunud. Eesti rahva suur poeg oli lahkunud, kuid elu pidi edasi minema.

Isa pärandi haldajana tegi Max Hurt avalduse vanavara asjus: kadunu soovi kohaselt peab vanavarakogu eesti rahvale alles jääma, et seda oleks võimalik kasutada teaduslikul otstarbel. Ta keelitas kogumist jätkama ja kogutut saatma «Bergmanni abiraha» valitsuse kaudu Oskar Kallase kätte Pm nr 4, 5.

Matusepäeva õhtul toimus «Vanemuise» väikeses saalis nõupidamine, kus arutati Hurda pärandi küsimust. Otsustati, et Hurda mälestuseks, tema tööde jätkamiseks ja kogude hoidmiseks on vaja asutada Hurda muuseum. Peeti võimalikuks, et kulude katmiseks tuleks teha korjandus. Edasiseks asjaajamiseks valiti ajutine toimkond: prof.

Evald Saag: Sa tahtsid teada, võib-olla kelleltki eeskuju olen saanud või? Jaan Tootsen: Ma mõtlesin, need suurmehed, kes on sinu ümber olnud see aeg. Jah, aga mina olin väga halb eeskujude jälgija. Ma iseseisvalt arenesin.

Krohn, V. Reiman, O. Sprenk-Läte, A. Põrk, H. Koppel, M. Eisen, K. Raud, J. Kerge, J. Tõnisson, H. Laipman, K.

Leetberg, M. Lipp Pm nr 8, Hauamonumendi kavandamine Järelehüüetes oli ikka ja jälle juttu Hurda mälestuse jäädvustamisest. Esmaseks arvati lahkunu haua märgistamist.

Puhverdatud otsigutulemused

Seda hakkasid pereliikmed kavandama üsna pea pärast matuseid. Perekonnaringis arutati hauamärgi küsimust tõenäoliselt peamiselt küll suuliselt, kuid kaugete vahemaade tõttu ka kirjalikult.

Kirjadest selgub, et loodetud korjanduse korraldamiseks ei saadud luba.

hurt oli kirjutada kuid kõik läks läbi

Seetõttu otsustas perekond hauamonumendi tellida ja paigaldada omal kulul. Teostajaks valiti Tartus Lesta ettevõte oli Tartu põllutöömasinate tehase «Võit» eelkäija.

Septembri lõpul või oktoobri alguses käis leskproua Hurt Mammi Kiievis. Sealsest arupidamisest kirjutas Max Rudolfile: rist olgu lihtne, ilustusteta, must, poleeritud marmorist, ilma ühegi tekstita, sest tekstid ristidel jätvat Maxile triviaalse mulje, rist ja alus sokkel tehtagu kahes osas, Lesta andku nõu, kuidas seda täpselt teha.

Ühest hauamonumendist Raadi kalmistul, Jakob Hurda 90. surma-aastapäeva puhul

Ja mis väga oluline, Max kirjutas, et rist peab olema kahele, nii isale Papi kui emale, teist samasugust risti ühele hauaplatsile paigaldada ei sobi, see rikuks kogu mulje.

Seetõttu tuleks esialgu isa nimigi kirjutamata jätta, oodata, kuni ka ema kord hurt oli kirjutada kuid kõik läks läbi kõrvale pannakse, ja siis graveerida mõlemad nimed korraga.

Seniks aga tingimata paigutada eriplaat Extra-Tafelmillele kirjutada ainult isa sünni- ja surmadaatum. Extra-Tafel oli Maxi idee. Arutati ka terve hauaplatsi kujundust.

Kirjuta meile

Peeti sobivaks, et piirdevõre olgu madal, eest lahtine, ilma ukseta, nii et igaühel oleks igal ajal hauale juurdepääs. See oli Mammi idee. Monumendi maksumuseks arvestati rubla ümber. Proua Hurt tahtnud kõik kulud üksi kanda. Max veennud kulusid kõigi lähiomaste vahel jagama. Pereisa haud sai abikaasale ja lastele pühapaigaks, siin käidi sageli, küll üksi, küll seltskonniti. Haud hoiti alati eeskujulikult korras, selle eest pidas järelevalvet truu Koppel.

Abikaasa ja laste elukäik Monumenti kavandades peeti kogu aeg silmas, et see olgu mälestuseks kahele, pereisale ja pereemale. Kummatigi läks teisiti. Jakob Hurda abikaasa jäi elama Peterburi. Sealt pages ta sõja ja revolutsiooni eest Eestisse, asus elama Tallinna koos tütar Lindaga. Tal tuli üle elada veel üks raske kaotus: Ema järgnes Tütar Linda teatas juhtunust Kaarli Krohnile ja lisas: «Esialgu matsime meie ema siia, tahame teda aga rahulikumatel aegadel Tartusse isa juurde viia.

Ümbermatmist siiski ei tulnud. Jakob Hurt jäi veel kaheks aastakümneks üksi oma kauni samba alla. Siis sai tema kaaslaseks hoopiski vanem poeg Max, kes oli isale olnud väga oluline tugi vanavaratöös. Max oli tulnud Peterburist kodumaale Kuigi ta oli Tartu ja Peterburi ülikoolis keeleteadust õppinud, sai temast väljapaistev majandusmees.

Tallinnas töötas ta algul viis aastat kaubandus-tööstusministri abina, Max suri Lühikese haiguse järel nagu isagi. Ka Max sai kahekordsed matused, ühed Tallinnas, teised Tartus.

hurt oli kirjutada kuid kõik läks läbi

Ka Maxi matustel olid tegevad EÜSi liikmed, oli ju temagi seltsi vilistlane. Vaimulik talitus peeti Tõrvikute valgel liikus leinarong Balti jaama, kirst pandi vagunisse ja Max maeti Isa ja poeg said kokku.